Artikkel arutleb ka Eesti olukorra üle digitaalse kultuuripärandi kättesaadavaks tegemisel ja selle taaskasutuse edendamisel. Kuigi Eesti GLAM-sektor (galeriid, raamatukogud, arhiivid, muuseumid) on teinud edusamme digiteerimisel ja veebipõhise ligipääsu tagamisel, on inimeste ja tehisintellekti kaasamine kultuuripärandi taaskasutamine on veel vähe arenenud. Eesti Rahvusarhiiv ja MuIS (Eesti muuseumide andmebaas) pakuvad küll digiteeritud materjale, kuid nende ligipääsetavus ja kasutajaliidesed vajaksid kaasajastamist, et laiendada publiku huvi ja kaasatust.

Mahendra rõhutab, et GLAM-institutsioonid peaksid aktiivsemalt edendama digipärandi taaskasutust, luues avatud ligipääsu, pakkudes inspireerivaid kasutusnäiteid ning töötades koos kunstnike, teadlaste ja programmeerijatega. Hea näitena toob ta esile Ryoji Ikeda näitust Eesti Rahva Muuseumis, mis kasutab Eesti Genoomika Instituudi andmeid, et visualiseerida inimkonna evolutsioonilist ajalugu. Ja näiteks Ajapaik, kus on ajaloolised fotod on muudetud interaktiivseks ja kogukondlikuks projektiks, kus kasutajad saavad lisada infot ja teha uusi fotosid. Samas jääb paljude GLAM-institutsioonide fookus peamiselt digiteerimisele, kuid vähem sellele, kuidas digitaalseid kogusid aktiivselt uuel viisil kasutada ja taaskasutada.