Quantum est in libris
Kvantarhiiv: kui tehisintellekt esitab meie digiteeritud kultuurimälu
Etnograafilise arhiivi sajandivanused materjalid, külastajad ja generatiivne tehisintellekt kohtuvad näituseruumis. See, mis järgneb, muudab viisi, kuidas me mälu mõistame.
Tekst: Pille Runnel
Kuvatõmmis: Varvara Guljajeva video "Quantum est in Libris"
Etnograafilise arhiivi sajandivanused materjalid, külastajad ja generatiivne tehisintellekt kohtuvad näituseruumis. See, mis järgneb, muudab viisi, kuidas me mälu mõistame.
Tekst: Pille Runnel
Kuvatõmmis: Varvara Guljajeva video "Quantum est in Libris"
Mis juhtub, kui masinad tõlgendavad mälu?
See ei ole retooriline küsimus. Just selline oli meie – Eesti Rahva Muuseumi ja meediakunstnike Varvara & Mari hiljutise koostöö tuumküsimus. Muuseumi vaatenurgast ei olnud tegemist lihtsalt uue väljapaneku avamisega ERMi püsinäituse ruumis. Me algatasime interaktiivse eksperimendi: digitaalse installatsiooni, kus generatiivse tehisintellekti mudel tõlgendab katkeid Eesti etnograafilisest arhiivist, kusjuures külastaja on selles ahelas oluline lüli. Varvara & Mari teos “Quantum est in Libris” mitte ainult ei näita pärandit, vaid äratab selle uuesti ellu.
Rohkem kui säilitamine
Enamik muuseumitöötajaid suhtub digiteerimisse kui lihtsalt säilitamise viisi: kogud muudetakse bittideks ja baitideks eesmärgiga tagada nende kestvus ja kättesaadavus. Oma igapäevatöö kõrval ei ole neil tõenäoliselt aegagi mõtiskleda selle üle, kuidas tänased toimetused määravad selle, millised on meie digipärandikogud homme.
Millised on võimalikud valikud ja kas praegune domineeriv narratiiv - ühtaegu nii ülinormatiivne kui ka lootusrikas -, mille järgi tehisintellekt suudab tuua muuseumitöösse revolutsioonilise pöörde, on ikka see tee, mida mööda minna? Juba pärandi digiteerimise protsessi päris alguses ei saa me mööda vaadata seni vaikimisi tähelepanuta jäänud asjaolust, et digitaalsus ei ole neutraalne. See muudab põhimõtteliselt arusaama, mis pärand üldse on, mitte ainult seda, kuidas pärandit säilitatakse.
Kui arhiivid muutuvad digitaalseks, satuvad nad uutesse kontekstidesse. Enam ei tegele tõlgendamisega ainult inimuurijad, vaid üha enam on see algoritmide ülesanne, mis muudab tähendusloome piirid ebamääraseks.
Tegemist ei ole pelgalt meediumi vahetusega, vaid kogu andmetöötluse loogika muutumisega. Meil tuleb uuesti määratleda, mis üldse on mälu ja tõlgendamine ja isegi see, kes või mis on autoriteet.
“Quantum est in Libris”
Installatsioon teeb need vastuseta küsimused ning nendega kaasneva pinge nähtavaks kõigile, kes seda näha tahavad. Näitusel loevad külastajad valjusti katkeid 20. sajandi alguse käsikirjalistest välitööpäevikutest: igapäevaelu, keskkonna, läbielatud kogemuste, uskumuste jms kirjeldusi. Loetud tekst edastatakse ekraaniliidesega skulptuurile ning muudetakse generatiivselt piltideks. Seda protsessi vahendaval tehisintellektil ei ole eelnevat teadmist Eesti pärandist ega etnograafiliste muuseumikogude visuaalsetest aspektidest. Tema „arusaamine“ on algoritmiline ja mustripõhine, tuletatud mittevisuaalsest andmestikust.
Ühelt poolt võiks öelda, et tehisintellekt on kultuuriliselt agnostiline, s.t ei viita ühelegi konkreetsele kultuurile. Teisalt ei ole tehisintellekt oma olemuselt kultuuriliselt neutraalne, sest ta on treenitud suurte andmekogumite põhjal, mis pärinevad eelkõige ingliskeelsetest (Ameerika) kultuuridest. Samuti ei kehti süsteemi kodeeritud eetiline raamistik universaalselt.
Meie jaoks ongi installatsiooni “Quantum est in Libris” peamine eesmärk suunata muuseumi külastajaid märkama erinevusi üleüldise ja konkreetselt väljendunud kohaliku kogemuse vahel ning käsikirjalise ja algoritmilise väljundi vahel.
Kvantarhiiv kui metafoor
Meie muuseumimeeskond hakkas koostöös kunstnikuga nimetama installatsiooni lähtepunkti – Eesti Rahva Muuseumi etnograafilisi arhiive – omamoodi „kvantarhiiviks“. Digitaalses keskkonnas ei ole arhiivi tähendus fikseeritud enne, kui seda vaadeldakse. Kuni inimhääle kaudu aktiveerimiseni ja masinloogika abil teostumiseni eksisteerivad installatsiooni andmestikku moodustavad arhiivikatkendid üksnes potentsiaalses olekus.
Kvantarhiivi metafoor on provokatiivne, ent viljakas viis mõelda pärandist kui dünaamilisest ja muutlikust nähtusest, mida kujundavad kontekst, kasutajaliides ja interaktsioon.
Ükskõik millise arhiivi käsitlemine kvantarhiivina seab küsimärgi alla muuseumitöö traditsioonilised eeldused, et arhiivid on püsikindlad, et õigus tõlgendada kuulub üksnes (inim)ekspertidele, et säilitamine kui tegevus on neutraalne toiming. Vastupidi, “Quantum est in Libris” osutab, et pärand sünnib institutsioonide, tehnoloogiate ja külastajate ettearvamatu koosloome tulemusel.
Kultuurimälu tehisintellekti korduses
Kas me peaksime usaldama masinaid kultuuripärandi tõlgendamisel? Mida me võidame ja millega riskime, kui laseme algoritmidel minevikku “näidata”? Kas selle tulemuseks ei ole mitte pärandi ja kogukonna vahele kiilu löömine? Vastavalt uue museoloogia põhimõtetele ja ka kehtivatele pärandiraamistikele (nt Faro konventsioon jt) on pärandi keskmes just inimesed ja kogukond, kellele arhiivi kogutud pärand õigupoolest kuulubki ja kel peaks seetõttu olema otsustav sõna selles, mis on selle pärandi tähendus.
Ühelt poolt võiks tehisintellekt pakkuda võimalust avastada tohututes andmehulkades peituvaid, kuid seni märkamata mustreid, lugusid või seoseid – just seda kiidavad paljud artiklid, milles käsitletakse ja propageeritakse tehisintellekti rakendamist pärandi haldamisel ja tõlgendamisel. See võib anda seni uinunud kogudele uue elu, tuues esile seni nähtamatuid perspektiive. Kuid teiselt poolt peitub selles ka oht vaadata kultuurilistest nüanssidest üle, võimendada juhuslikke signaale või kinnistada treeningandmetesse kodeeritud eelarvamusi – ja seda pärandi algupäraste häälte arvelt.
Museoloogia vaatenurgast peitub teose “Quantum est in Libris” tugevus ambivalentsuses. Teos ei lahenda eespool nimetatud pingeid, vaid toob need esile. Teos kutsub külastajat mõtisklema, mitte ei anna üheseid vastuseid. Mis juhtub, kui igapäevaselt ja lähedaselt kohalikust genereerib visuaale masin, mis ei tunne ühtki kultuuri? Mis suhe on neil kujutistel mälu või identiteediga?
Kaasloomeliste arhiivide poole
“Quantum est in libris” sündis soovist esitada küsimusi, millele me digiteerimise käigus ei pruugi alati mõelda: mis läheb kaotsi mälu tõlkimisel andmeteks? Millistel viisidel mõjutab tulemusi masinate kaasamine protsessi?
Lisades püsiekspositsioonile aktiivset koosloomet võimaldava kihi, loob “Quantum est in Libris” võimaluse sekkumiseks, nii et külastajatest saavad tähenduse vahendajad. Arhiiviandmete töötluse käivitab külastaja hääl. Samas, sellega asi piirdubki, sest ekraanile ilmuvad kujutised on… algoritmilised.
Nii või naa lakkab muuseum olemast pelgalt hoiupaik ja muutub mälumasinaks. Me räägime pärandist kui millestki, mida tuleb säilitada, kaitsta ja hoida. Aga mis siis, kui pärand on ühtlasi ka midagi, mis eeldab sekkumist, ümber töötlemist ja uuesti kujundamist? Minevik ei ole ainult meie selja taga. Kas see on nüüd ka midagi, mida me jätkuvalt iga päev „kodeerime“?
See ei ole retooriline küsimus. Just selline oli meie – Eesti Rahva Muuseumi ja meediakunstnike Varvara & Mari hiljutise koostöö tuumküsimus. Muuseumi vaatenurgast ei olnud tegemist lihtsalt uue väljapaneku avamisega ERMi püsinäituse ruumis. Me algatasime interaktiivse eksperimendi: digitaalse installatsiooni, kus generatiivse tehisintellekti mudel tõlgendab katkeid Eesti etnograafilisest arhiivist, kusjuures külastaja on selles ahelas oluline lüli. Varvara & Mari teos “Quantum est in Libris” mitte ainult ei näita pärandit, vaid äratab selle uuesti ellu.
Rohkem kui säilitamine
Enamik muuseumitöötajaid suhtub digiteerimisse kui lihtsalt säilitamise viisi: kogud muudetakse bittideks ja baitideks eesmärgiga tagada nende kestvus ja kättesaadavus. Oma igapäevatöö kõrval ei ole neil tõenäoliselt aegagi mõtiskleda selle üle, kuidas tänased toimetused määravad selle, millised on meie digipärandikogud homme.
Millised on võimalikud valikud ja kas praegune domineeriv narratiiv - ühtaegu nii ülinormatiivne kui ka lootusrikas -, mille järgi tehisintellekt suudab tuua muuseumitöösse revolutsioonilise pöörde, on ikka see tee, mida mööda minna? Juba pärandi digiteerimise protsessi päris alguses ei saa me mööda vaadata seni vaikimisi tähelepanuta jäänud asjaolust, et digitaalsus ei ole neutraalne. See muudab põhimõtteliselt arusaama, mis pärand üldse on, mitte ainult seda, kuidas pärandit säilitatakse.
Kui arhiivid muutuvad digitaalseks, satuvad nad uutesse kontekstidesse. Enam ei tegele tõlgendamisega ainult inimuurijad, vaid üha enam on see algoritmide ülesanne, mis muudab tähendusloome piirid ebamääraseks.
Tegemist ei ole pelgalt meediumi vahetusega, vaid kogu andmetöötluse loogika muutumisega. Meil tuleb uuesti määratleda, mis üldse on mälu ja tõlgendamine ja isegi see, kes või mis on autoriteet.
“Quantum est in Libris”
Installatsioon teeb need vastuseta küsimused ning nendega kaasneva pinge nähtavaks kõigile, kes seda näha tahavad. Näitusel loevad külastajad valjusti katkeid 20. sajandi alguse käsikirjalistest välitööpäevikutest: igapäevaelu, keskkonna, läbielatud kogemuste, uskumuste jms kirjeldusi. Loetud tekst edastatakse ekraaniliidesega skulptuurile ning muudetakse generatiivselt piltideks. Seda protsessi vahendaval tehisintellektil ei ole eelnevat teadmist Eesti pärandist ega etnograafiliste muuseumikogude visuaalsetest aspektidest. Tema „arusaamine“ on algoritmiline ja mustripõhine, tuletatud mittevisuaalsest andmestikust.
Ühelt poolt võiks öelda, et tehisintellekt on kultuuriliselt agnostiline, s.t ei viita ühelegi konkreetsele kultuurile. Teisalt ei ole tehisintellekt oma olemuselt kultuuriliselt neutraalne, sest ta on treenitud suurte andmekogumite põhjal, mis pärinevad eelkõige ingliskeelsetest (Ameerika) kultuuridest. Samuti ei kehti süsteemi kodeeritud eetiline raamistik universaalselt.
Meie jaoks ongi installatsiooni “Quantum est in Libris” peamine eesmärk suunata muuseumi külastajaid märkama erinevusi üleüldise ja konkreetselt väljendunud kohaliku kogemuse vahel ning käsikirjalise ja algoritmilise väljundi vahel.
Kvantarhiiv kui metafoor
Meie muuseumimeeskond hakkas koostöös kunstnikuga nimetama installatsiooni lähtepunkti – Eesti Rahva Muuseumi etnograafilisi arhiive – omamoodi „kvantarhiiviks“. Digitaalses keskkonnas ei ole arhiivi tähendus fikseeritud enne, kui seda vaadeldakse. Kuni inimhääle kaudu aktiveerimiseni ja masinloogika abil teostumiseni eksisteerivad installatsiooni andmestikku moodustavad arhiivikatkendid üksnes potentsiaalses olekus.
Kvantarhiivi metafoor on provokatiivne, ent viljakas viis mõelda pärandist kui dünaamilisest ja muutlikust nähtusest, mida kujundavad kontekst, kasutajaliides ja interaktsioon.
Ükskõik millise arhiivi käsitlemine kvantarhiivina seab küsimärgi alla muuseumitöö traditsioonilised eeldused, et arhiivid on püsikindlad, et õigus tõlgendada kuulub üksnes (inim)ekspertidele, et säilitamine kui tegevus on neutraalne toiming. Vastupidi, “Quantum est in Libris” osutab, et pärand sünnib institutsioonide, tehnoloogiate ja külastajate ettearvamatu koosloome tulemusel.
Kultuurimälu tehisintellekti korduses
Kas me peaksime usaldama masinaid kultuuripärandi tõlgendamisel? Mida me võidame ja millega riskime, kui laseme algoritmidel minevikku “näidata”? Kas selle tulemuseks ei ole mitte pärandi ja kogukonna vahele kiilu löömine? Vastavalt uue museoloogia põhimõtetele ja ka kehtivatele pärandiraamistikele (nt Faro konventsioon jt) on pärandi keskmes just inimesed ja kogukond, kellele arhiivi kogutud pärand õigupoolest kuulubki ja kel peaks seetõttu olema otsustav sõna selles, mis on selle pärandi tähendus.
Ühelt poolt võiks tehisintellekt pakkuda võimalust avastada tohututes andmehulkades peituvaid, kuid seni märkamata mustreid, lugusid või seoseid – just seda kiidavad paljud artiklid, milles käsitletakse ja propageeritakse tehisintellekti rakendamist pärandi haldamisel ja tõlgendamisel. See võib anda seni uinunud kogudele uue elu, tuues esile seni nähtamatuid perspektiive. Kuid teiselt poolt peitub selles ka oht vaadata kultuurilistest nüanssidest üle, võimendada juhuslikke signaale või kinnistada treeningandmetesse kodeeritud eelarvamusi – ja seda pärandi algupäraste häälte arvelt.
Museoloogia vaatenurgast peitub teose “Quantum est in Libris” tugevus ambivalentsuses. Teos ei lahenda eespool nimetatud pingeid, vaid toob need esile. Teos kutsub külastajat mõtisklema, mitte ei anna üheseid vastuseid. Mis juhtub, kui igapäevaselt ja lähedaselt kohalikust genereerib visuaale masin, mis ei tunne ühtki kultuuri? Mis suhe on neil kujutistel mälu või identiteediga?
Kaasloomeliste arhiivide poole
“Quantum est in libris” sündis soovist esitada küsimusi, millele me digiteerimise käigus ei pruugi alati mõelda: mis läheb kaotsi mälu tõlkimisel andmeteks? Millistel viisidel mõjutab tulemusi masinate kaasamine protsessi?
Lisades püsiekspositsioonile aktiivset koosloomet võimaldava kihi, loob “Quantum est in Libris” võimaluse sekkumiseks, nii et külastajatest saavad tähenduse vahendajad. Arhiiviandmete töötluse käivitab külastaja hääl. Samas, sellega asi piirdubki, sest ekraanile ilmuvad kujutised on… algoritmilised.
Nii või naa lakkab muuseum olemast pelgalt hoiupaik ja muutub mälumasinaks. Me räägime pärandist kui millestki, mida tuleb säilitada, kaitsta ja hoida. Aga mis siis, kui pärand on ühtlasi ka midagi, mis eeldab sekkumist, ümber töötlemist ja uuesti kujundamist? Minevik ei ole ainult meie selja taga. Kas see on nüüd ka midagi, mida me jätkuvalt iga päev „kodeerime“?